Kord vanker sõitis mürinaga,
tal keerles tolmusaba taga.
Kuid hobust polnud vankril ees,
vaid hoopis keegi veider mees,
kel, paistis, oli vägev ramm
ja rõõmsameelne traavisamm.
Kõik rakmed olid ümber tal
ja rauadki vist olid all.
Kuid hobune, näe, vankris istus
ja muheledes piipu kiskus.
Ta oli üliväga rahul,
et polnud väsinud ja vahul.