Pöialvalsuke ja kass, kes sööb häält

Pöialvalguke

Vanaema istus pargipingil ja kudus. Liis istus puuvar-bal, mida vanaema nimetas puujuureks.

Tüdruk vaatas üles ja nägi lehti õõtsumas kõrgel pea kohal. Nägi latvu ulatumas valge pilveni, oksi sirutumas ühest taevaservast teise.

Liis vaatas vanaema.

Vanaema ulatus vaid veidi üle pingi seljatoe. Ta oli pärnapuu kõrval nii väike, et teda peaaegu polnudki.

«Vanaema, miks pärnapuu on palju rohkem olemas kui sina?!» hüüatas tüdruk etteheitvalt.

«Sellepärast, et pärnapuu on minust palju kauem olemas olnud,» vastas vanaema ja ohkas millegipärast.

«Siis!» hõiskas Liis. «Siis…?» jätkas ta kahtlevamalt, «tahaksin pärnapuud endale vanaemaks, et niisama palju olemas olla kui pärnapuu.»

Vanaema ainult naeratas nukralt.

Tõusis pingilt ja läks aegamisi kodu poole, et uut lõngakera tuua.

Aga Liis ei jooksnud talle järele nagu alati.

Tüdruk jäi parki, sest tal oli ju nüüd uus vanaema.

Liis istus juurevarbal. Nii kõrgele poleks ta jaksanud ronida, et ta oleks tundnud end uue vanaema süles istuvat. Veel vähem oleks ta suutnud ronida nõnda kaugele, et keerutada uue vanaema juuksesalku ümber sõrme. Pärnapuust vanaema peaoksteni poleks Liis ulatunud ka siis, kui ta oleks kasvanud üha pikemaks.

Liis ei kasvanud. Kahanes hoopis.

Mida kauem ta üles vaatas, seda kõrgemale kerkis uue vanaema lehtedest pea. Ja aina väiksemaks kadus Liis.

Tüdruk kargas puu alt püsti, et pargist välja tormata. Ikka otse tuppa, vanaema tugitooli.

Aga ümberringi oli palju puid.

Ükski puu ei juhatanud teed kodu poole, kõik näisid olevat rahul selle paigaga, kus nad just seisid.

«Oh, vanaemake, kullapaikene, kallikallikene,» nurrus Liis mesimagusalt uuele pärnapuust vanaemale. «Millal me hakkame koju minema?»

Lehed sahisesid midagi, sahisesid üha tungivamalt. Sahinast ei läinud Liisil meel rõõmsamaks nagu endise vanaema lauluüminast. Sellest sahinast hakkas päris kole.

«Miks sa rohkem ei räägi? Mul on kõht tühi,» ütles keegi.

«Ma kohe hakkan veel rääkima, palju rääkima,» hüüatas Liis pugejalikult.

«Noh, ja edasi,» vigises käsutaja nõudlikult.

«Ma ei tea, mis edasi,» kohmetus Liis, «võin jutustada ainult tagasi. Minu vanaema, kes enam ei ole minu vanaema, läks lõngakera tooma. Ja nüüd ma olen oma uue vanaemaga, kes on palju võõram kui see vanaema, kes ei ole minu vanaema.»

«Sa oled väga hea jutustaja,» teatas vigiseja leplikult, «mulle meeldivad jutustajad, kes teevad sõnu eimillestki.»

«Ma ei tee sõnu eimillestki,» solvus Liis. «Ainult rumalad lapsed teevad sõnu eimillestki. Mina teen sõnu vanaemast ja uuest vanaemast ja…»

«Mikis sa vait jäid?» nurises vigiseja. «Räägi aga vanaemast ja uuest vanaemast ja sellest, et sul õieti midagi öelda ei ole.»

«Miks ma peaksin rääkima, kui mul sinu arvates midagi öelda ei ole,» kargas Liis vihaselt püsti.

Ja nägi kassi!

Kass oli vanaemast pärnapuu otsas. See oli väga imelik, sest endine vanaema küll ei sallinud, et kassid ta õlal või lagipeal lösutaksid.

«Ma söön häält,» haigutas kass igavlevalt, sellepärast tahan, et sa häält teeksid ja räägiksid.

Liis oleks võinud vanduda, et kassil olid koeraham-bad ja ussikeel.

«Sa-ah sööd häält?» uuris Liis ettevaatlikult, et mitte näida päris tobukesena.

«Loomulikult. Mida siis veel?» pillas kass tüdinult. «Ma ei saa ometi näksida puukoort või pugida lehti nagu mõni õgardist lehetäi.»

See oli kassist kahtlematult kena, et ta ei löönud oma hambaid Liisi uue vanaema käelehtedesse. Aga sellegipoolest esitas tüdruk veel ühe küsimuse:

«Ee, sa võiksid ju lakkuda rõõska koort, eee, kassid pidid, ee, napsama kalu ja püüdma hiiri!?»

«Eeeeee,» mökutas kass solvavalt, enne kui suvatses vastata. «Sinu sõnasöök pole tõesti just parim. Lakkuda?

Napsata? Püüda? Üks endast lugupidav kass ei hakka ometi jooksma hiirte järel või varastama koort. Kass, kellel on vaimsed huvid, sööb ainult häält.»

«Eeaaae, mis tähendab — vaimsed huvid?» oli Liis päris löödud.

«Vaim, kummitus, troll, kodukäija, näärisokk,» loetles kass hajameelselt.

«Ah sa oled kodukäija!» rõõmustas Liis ja plaksutas käsi, siis sa oskad kindlasti minu koju minna. Ilma vanaemata, endiseta! — ei leia ma küll kodu üles.

Liis vilksas pelglikult pärnapuu lehtedest pea poole. Aga uus vanaema ei kavatsenud ilmselt tüdruku tahtmistesse sekkuda, nagu tegi alailma endine ja hüljatu.

«Kodukäija peab teadma, kelle juurde ta läheb. Äkki sa tahad mind meelitada võõrasse kodusse,» pugistas kass kahtlustavalt.

«Ei, ei, oma koju!» kilkas Liis. «Ma ei taha põrmugi võõrasse.»

«Siis ütle oma nimi, — aga täpselt,» põrutas kass.

«Liis! Liis ikka!! Liis jah,» keksles tüdruk puu all edasi-tagasi.

«Liis-ikka? Või Liis-jah?» näugatas kass. «Ma palusin ju — täpselt.»

«Liis!» ohkas Liis ruttu.

«Liis? Liiiis? No Liis küll sinu õige nimi ei ole,» vangutas kass pahandatult pead.

«Liis jah, Liis ik…» hüüdis Liis ja pani suu poole sõna pealt kinni. Selle kassiga oli veel võimatum rääkida kui endise vanaemaga.

«Liis on Pöial-Liisi,» vastas kass mõjuvalt. «Nojaa, Pöial-Liisi sa kindlasti ei ole, aga võib-olla oled Pöial-valguke! Vägagi võimalik, peaaegu kindel.»

«Mis kindel! Võimalik?» nuuksatas Liis. «Kui minust saab Pöialvalguke, ei tunne vanaema mind enam üldse ära, isast-emast rääkimata.»

«Pärnapuust vanaemal on täiesti ükskõik, kas sa oled Liis või Lumivalguke. Ta ei kummarda oma lehepead eales nii madalale, et sulle silma sisse vaadata, kas sa valetad või ei.»

«Seehee vanaema, jah,» nõustus Liis kurvalt. «Temal on vist tõesti ükskõik. Aga kui mu nimi on nüüd Pöialvalguke, siis mul polegi kuhugi minna.»

«Minna ei ole, aga põgeneda on alati,» teatas kass tähtsalt. «Eriti Pöialvalgukesel, kes võib põgeneda oma vana nime eest.»

«Ma ei taha ju üldse…» alustas Liis.

«Tahad küll,» otsustas kass. «Liis ka mõni nimi, aga Pöialvalgukesel on kuulsaid sugulasi. Lumivalguke, ah, valge nagu rõõsk koor, mida ma ei söö. Või Pöial-Liisi, ah, väike nagu hiir, keda ma ka ei söö.»

«Parem sööksid,» ohkas Liis, kes polnud enam Liis. «Siis oleksid armas väike kiisu, aga praegu!.. Kui mina peaksin ainult kasside näugumist sööma, maasikatordi ja jäätise ja pähklišokolaadi asemel, kaoks mu söögiisu küll täiesti…»

«Seda ei juhtuks iialgi, sest selleks peavad olema vaimsed huvid. Vaim, kummitus…»

«Oojaa, kodukäija! Pai kass, hakkame nüüd minema!»

Kass puhastas end osavalt oma ussikeelega ega kiirustanud teeleasumisega.

«Kõigepealt peame teada saama, kus su kodu õieti on. Loodetavasti mitte muti varaaitade vahel, kus elas Pöial-Liisi?» arutles kass.

«Oh ei!» hüüatas Liis, kes võib-olla oli Pöial valguke. «Noh ehk ka mitte võõrasema juures? Kõige tõenäolisemad on pöialpoisid! Pealegi on neid nii palju, et ma saaksin kõhu igasugustest häältest lõpuks ometi kõvasti täis süüa. Pöialpoisi hääl peaks lausa maiuspala olema. Sinu hääle kohta, Pöialvalguke, ei või seda just öelda!» «Kas kodu ja koduskäimist valitakse siis lõunasöögi järgi?» uuris Pöialvalguke, kes enne oli Liis, jahmunult.

«Loomulikult,» vastas kass, jätkates puhastustööd. «Iga lõunasöök eeldab sööjat. Ja mina rahuldun nii vähesega. Rääkijail pole ju häälest eales nappust. Jutustajad, vaidlejad, arutajad võiksid oma häälega ära toita kõik kassid, kui ma poleks ainuke, kellel on…»

«… vaimsed huvid,» lõpetas Liisist Pöialvalguke või Pöialvalgukesest Liis.

«Õige!» innustus kass. «Ma olen kõige vähenõudlikum sööja kogu maailmas ja sellepärast pole midagi imestada, et iga lõunasöök on mulle koduks. Ja vastupidi!»

«Iga kodu lõunasöögiks,» mõistis Liis-Pöialvalguke. «Aga kui kodu on lõunasöögiks, siis peaksin mina ära sööma vanaema tugitooli ja kudumisvardad ja pliidi ja panni. Ja kotlettide jaoks poleks kõhus enam ruumigi.» «Eks sa proovi,» pilgutas kass kavalalt silma, «ikka kõigepealt tugitool ja pärast kotletid.»

Siis oli kass oksalt maas ja hakkas vapralt puude vahel edasi astuma. Just niisamuti oli puude vahele kadunud vanaema.

Liis, kes kassile järele joostes oli küllap juba Pöial-valguke, hüüdis hädiselt: «Tulen, tulen, oota ometi!» Hallist kivimüürist möödudes tundis Pöialvalguke halli hingust oma põsel.

Nii vana oli see müür.

Tüdruk vaatas üles ja nägi, et kõrgel müüril kasvab sammaldunud õunapuu sammalroheliste õuntega. Pöialvalguke ei olnud varem kunagi sammalrohelisi õunu söönud, aga ta oli kindel, et sammalrohelised õunad peavad olema magusamad erepunastest ja küpskollas-testki.

«Mida sa ometi näed seal müüril?» vigises kass ärritunult.

«Seal on sammaldunud õunapuu ja kõige magusamad õunad!» hõikas Pöialvalguke õnnelikult.

«Ei ole seal õunapuud ega õunu,» ohkas kass, «kui-das võikski õunapuu kasvada tavalisel hallil müüril?» Halli müüri hall hingus kadus tüdruku põselt. Pöialvalguke tõstis ehmunult silmad kassilt õunapuule.

Puud ei olnud tõesti enam.

Ehk ei olnud kunagi olnud? Ei sammalrohelisi õunu ega hapusid kribalaidki?

Sest kohe pärast halli müüri algas tavaline hall taevas. «Ära kaota aega iga tühja müüri pärast,» porises kass, kui varemed olid jäänud selja taha. «Ise tahtsid ruttu koju jõuda!»

«Me ei lähe ju üldse koju!» julges Pöialvalguke trotsida. «Pöialpoiste juures nüüd mõni kodu.»

«Pöialpoistele kindlasti,» ühmas kass ja volksas üle kännujuurika. «Küllap Lumivalguke ikka on su vanaema, kui näed põlistiihjal müürilgi kasvavat õunapuid.»

«Ei, ei, ei!» kohkus Pöialvalguke. «Minu pärisvana-ema koob kirjusinist kampsunit ja sokke, mida keegi ei kanna.»

«Vahetad kuduja välja,» kohmas kass ükskõikselt. «Vanaema ei saa ometi vahetada nagu saapaid, mida ema poest valesti kaasa haaranud. Pigistavate saabaste asemel antakse küll vahel parajad.»

«Aga kui vanaema pigistab ja ei ole paras?» jäi kass tüdinult seisma. «Miks sa silmi pungitad? Sa juba kord vahetasid oma vanaema välja pärnapuu vastu, kes eh-eh-hee ei paistnud uuest lapselapsest eriti hoolivat. Ja voh, nüüd on sul kaks uut vanaema.»

«Mul ei ole ealeski olnud kahte vanaema,» hädaldas Pöialvalguke. «Margotil muidugi on ja Kristelil vist kuskil Alutagusel. Teistel kindlasti ei oleja minul veel eriti.»

«Vanaema ei saa olla — eriti!» nähvas kass. «Ta kas on või teda ei ole. Ja sinul on neid praegusel hetkel kaks. Lumivalguke ja Pöial-Liisi.»

«Ka-haks!» ohkas Pöialvalguke lootust kaotades. «Isegi ühe vanaema käske ja korraldusi ei jõudnud ma täita. Et muudkui pese käsi ja kammi juukseid ja õpi arvutamist ja õpi kirjutamist ja nüüd joonista ja ära ometi plätserda!»

«Virisemine jätta!» kamandas kass. «Pöial-Liisi elab nii kaugel, et peaaegu nagu Alutagusel. Ja Lumivalguke-sele piisab pöialpoiste käsutamisest. Ainult Pöialvalgu-kese vanaema võis olla nii juhm, et lasta end meelitada kõige paksemasse metsa.»

«Minu Lumivalgukesest niimoodi rääkida,» ahmis Pöialvalguke õhku. «Lumivalguke on kõige valgemastki valgem ja Pöial-Liisi pöidlastki pöidlam. Ükski minu vanaema poleks nii juhm, et laseks end kuhugi meelitada. Ja praegu meelitasin mina sind kodukäijaks, aga mitte vastupidi. Ha-haa-haaa!»

Kass vaatas selja taha ja haigutas.

«Haigutades tuleb panna käsi suu ette. Või mis kellelgi parajasti käepärast on,» jätkas Pöialvalguke vapralt, sest ta oli oma naerust julgust saanud.

Kassil olid käepärast käpad ja neil tõttas ta edasi järjest kiiremini, nii et Pöialvalgukesel oli raskusi kannul püsimisega.

«Meelitab see, kes on taga. Juhib see, kes on ees,» pomises kass tõtates.

«See on halb komme oma nina alla pomiseda,» lõõtsutas Pöialvalguke. «Vanaema ütleb alati, et…» «Missugune vanaema?» katkestas kass. «Lumi-pöial-heegeldaja,» kokutas Pöialvalguke ja otsustas juba tõsiselt vihastada, kui põõsastikust kostis turtsuv sosin:

«Tasa! Ärge ometi tallake vaesel allikal!!!»

«Ma ei näe siin kahjuks allikat, armas siil,» vastas kass lipitsevalt.

«Selleks, et näha, on vaja rohkem südant kui silmi,» sõnas siil taltsamalt.

Alles nüüd märkas Pöialvalguke: siilil olid vahvad kõõrdsilmad.

«Jutusta, jutusta,» anus kass mahedalt. «Ühekülgsest toitumisest võib saada kõhuvalu. Olen juba tund aega seedinud selle pisikese tüdruku vadinat.»

Pöialvalguke ei jõudnud solvuda, sest siil hakkas nukralt pajatama:

«Te seisate otse imeilusal allikal, kes on kogu aeg väga kurb. Kas paistis päike või sadas vihma, oli tuulevaikne või tuuline, allikas nuttis hommikul ja nuttis õhtul, nuttis keskpäeval ja keskööl. Kõigil ja minul,» jätkas siil oma kõõrdsilma pühkides, «oli väga kahju vaesest allikast, kes pidi aina nutma ja nukrutsema. Allikapisa-rad nirisesid lõppematult kaljupraost ojapõhja, kus te praegu trambite,» torkas jutustaja, et seejärel tähtsalt jätkata: «Kõik ja mina otsustasime kurba allikat nii hästi lohutada, et ta enam kunagi ei nutaks. Karust polnud lohutajat. Allikapisarad hakkasid pelgusest veel nobedamini nirisema. Rebasest, sellest hooplejast, polnud samuti asja. Mina! Jajah, mina üksi tulin mõttele, et päike, kes on kõigist kõige soojem, suudaks allikat lõplikult lohutada.»

Siil kõhkles veidi, kuid nähes kuulajate keskendunud ilmet, pajatas edasi:

«Ma soovisin ju ainult head ja kõige paremat. Päikegi oli kohe ja rõõmsasti nõus.»

Rääkija takerdus uuesti: «Mnjah, päike lohutas ühe päeva ja teise ja tüki kolmandastki. Rohkem polnud vaja lohutada, sest allikapisarad ei nirisenud enam.» Oma avameelsusest ehmudes hüüdis siil üle õla: «Aga polnud enam pisaraid, polnud allikatki. Iga mööduja tallab nüüd hoolimatult ojapõhja, keegi ei peatu hardalt nutva allika juures, kes on tilgatumaks ära lohu-tatud.»

Jutustaja nuuksatas ja tahtis põõsasse peitu pugeda, kuid kass peatas siili kiire küsimusega:

«Ja kas teie kaunid kõõrdsilmad, armas siil, on ka allika ärakuivatamise, he-hee-khmm, lohutamisega seotud?»

«Kus nüüd seda!» ohkas siil peatudes. «Puha silmade laiskuse ja üleannetuse süü. Ei ole tänapäevasilma-del enam seda kohusetunnet, mis oli minu noorusajal. Kas teie, lugupeetud kass, oleksite ennevanasti ette kujutanud, et üks silm võib teisele kurta — tema enam ei jõua! Mõelge vaid? Minul olevat nii päratu silmaring, silmadel pole hetkegi puhkust, ja üks silm äkki enam edasi ei liigu. Tee mis tahad! Kohusetundlik silm vastas muidugi õigesti, et ükskõik kumbapidi nad jooksevad, kord jõuavad ikka silmaringi algusse. Aga väsinud silm ajas muudkui oma. Nad jooksvat silmaringil valepidi. Ja pööraski hädaldaja viuhti ringi ja hakkas sörkima vastassuunas.»

Siil keerutas süüdimõistvalt silmi ja ajas okkad püsti: «Vaat, niisugune on tänapäeva silmade tänamatus. Sellest ei hoolinud laiskvorst üldse, et minu silmad paugupealt kõõrdi jäid. Üks silm jookseb mu silmaringil kogu aeg üht-, teine teistpidi.»

«Kohe, kui ma koju jõuan, otsin ma üles vanaema mõõdulindi ja mõõdan oma silmaringi parajaks,» ahhetas Pöialvalguke ehmunult.

«Muidugi,» irvitas kass, «mõõda usinasti oma silmaringi! Mõni silm jookseb ringi peale õuele, teine Kihnu saarele. Aga kõik silmad küll iga jooksmisega nõus ei ole. Vaata, et sa ei saada üht oma silma tiirutama ümber Maakera ja teist ümber vannitoa pesukausi. Mõõdud peavad klappima!»

«Pole siin mõõta midagi,» turtsatas siil. «Iga silm peaks ise teadma, ei mina hakka mõõtma ja vaeva nägema. Puha tänamatus.»

Siil pööras selja.

Ja oligi läinud. Ohates, turtsudes, vihaselt krabista-des.