Pöialvalsuke ja kass, kes sööb häält

Kassi hoiatused

Pärast nugise kadumist tormas kass jälle otsejoones edasi, nii et Pöialvalgukesel oli raskusi kannul püsimisega. Ometi oli kass äsja lonkinud puude vahel laisalt mõnusal sammul, nautides nugise narritamist.

«Mulle küll meeldib lobisemine!» hüüdis Pöialvalguke kassi sabaotsale, mis kogu aeg silmist kippus kaduma. «Lobisemine on väga kena ajaviide, märksa parem kui metsajooks. Lobisedes võib teha aega ümmarguseks. Ja ümmargused asjad on märksa armsamad kui kandilised. Lauanurkade vastu kukutakse pea katki, aga ümmarguse laua ümber ei keela isegi isa jooksmist. Maasikas on ümmargune, õun on ümmargune, kukkel on ümmargune. Kõik toredad jutud on ümmargused, ainult kä-sujutud on kandilised ja teravad.»

«Ümmargune aeg on ehk parem kandilisest,» noogutas kass, «ümmargune laud ehk parem nurgelisest. Aga ümmargusest lobisemisest võib juhtuda kohutavaid juhtumeid. Kasvõi kahe raudteerööpa juhtum.»

«Ma ei tea seda,» punastas Pöialvalguke.

«Kohe saad teada!» hoiatas kass, seades end pidulikult samblale istuma.

«Lobamokk raudteerööbas kippus koolitunnis aina kõrvalrööpaga juttu ajama,» pajatas kass. «Pinginaaber pahandas küll, et lobiseja ei täida rongi korraldusi ja nii võivad kaks rööbast kokku põrgata. Lobasuu ei hoolinud põrmugi naabri hoiatustest. Vadistas üha edasi põnevaid lugusid rongiratastest, sest vagunitest ja veduritest ei teadnud ta suurt midagi, jutustades oli jutukas rööbas ometi õnnetu. Ta ei pääsenud pinginaabrile nii ligidale, et oleks saanud salajuttu kõrva sosistada. Aga salajutud on, teadagi, kõige magusamad. Ükskord ei pidanud lobamokk siiski vastu. Kargas naabri juurde, et vadistada talle kõrva pikk salalugu. Jutt oli just jõudnud väga salajase keskkohani, kui käänaku tagant tormas välja rong. Et rööpad olid salajuttu sosistades kokku jooksnud, pidi rong loomulikult õhku tõusma. „Hommepäev olgu vanemad koolis!“ röögatas õpetajast rong ja lehvis ise edasi nagu parim tuulelohe.»

«Oojaa,» õhkas Pöialvalguke. «Pääseks ometi kord kooli, et kuuleks salajutte ja lobajutte ja muid vadinaid, sädinaid, madinaid…»

«Vaata sa mul!» kärgatas kass imestunult. «Ma ei jutustanud rööpalugu mitte selleks, et hakkaksid salavadi-naid igatsema. See oli lugu lobisemise kahjulikkusest!!!»

«Õige, kullapai kiisu,» meelitas Pöialvalguke. «Jutus-ta, palun, veel teinegi lugu lobisemise kahjulikkusest. Seesama salajutt, mille lobamokast rööbas pinginaabrile rääkis. Ah, kulla kiisu, mida ta küll naabrile kõrva sosistas?»

«Olgu,» nõustus kass, «võin sulle just selle looga näidata, et lobisemine on tõesti kahjulik.»

Kass, kes oli juba samblalt tõusmas, sättis end taas mõnusalt lebama ja alustas teist hoiatavat jutustust:

«Väetid rumalad hapukapsad lobisesid välja, et nemad peavad end märksa paremaks värskest kapsast. Jänesed loomulikult vihastasid niisugusest vadinast, sest nemad armastavad värsket kapsast. Hapukapsad tõendasid lobisedes ja leht lehe haaval, kuivõrd söödavamad on nemad hapnemata kapsastest. Vihased jänesed vihastasid koledal kombel sellest lobajutust.»

«Kuidas saab vihane jänes vihastada?» uuris Pöialvalguke. «Ta on ju niigi vihane!»

«Just nimelt,» noogutas kass. «Kus on, sinna antakse juurde. Ja kus ei ole, sealt võetakse ära. Vihastel jänestel polnud põrmugi armastust hapukapsa vastu ja seda võeti üha vähemaks. Jänesed läksid maruvihaseks kapsaste kii-dulobast, et tõeline kapsasööja sööb üksnes hapukapsast.» «Mina küll sööksin,» ütles Pöialvalguke unistavalt. «Hapukapsaid ahjukartulite ja sealihaga! Eile jätsin oma hapukapsad järele ja vanaema veel pahandas. Täna pahandaksin ma ise ka endaga, ainult et hapukapsaid ei ole praegu kusagilt võtta. Kui kahju!»

«Vait!» karjatas kass. «Kui vihased jänesed sinu lobisemist kuuleksid. Seitsme mäe ja mere ulatuses pole libletki hapukapsast, sest parim moodus vaenlast võita on — ta ära süüa. Päriselt vihane jänes kuulutab alati sõja sellele, mis teda vihastab. Seepärast kuulutati sõda hapukapsastele ja hakati usinalt sööma üksnes hapukapsaid, et nii tõendada jäneste igavest truudust värskele kapsale.»

«Ma ei ole kunagi näinud jänest, kes sööb hapukapsast,» kõhkles Pöialvalguke.

«Sinu õnn,» arvas kass kahele poole piiludes, hapukapsast süües on jänes alati hullupööra vihane.

Pöialvalgukesel hakkas kõhe.

Oli täiesti võimalik, et kohe tormab vastu mõni tulivihane jänes, otsides meeleheitlikult hapnenud kapsaliblet, et sellele ots peale teha.

«Jänestega tuleks midagi ette võtta,» sosistas Pöialvalguke pelglikult. «Kui ehk kaebaksime, kullapai kiisu? Saadaksime kaebuse, kus jäneste viha täpselt kirjas?! Ja see, et nad oma vihaga mulle hirmu peale ajavad. Teeme nii, kulla kiisu!»

«Kaebamine on muidugi märksa kasulikum kui tühipaljas lobisemine,» alustas kass hoiatavalt. «Aga igaüks, kes kavatseb mõne jänese elust kaebekirja kirjutama, peaks enne meenutama susside kaebust. Sussid kaebasid rahumeeli, et saapad teevad hirmsat klõbinat ja häirivad kõigi jalanõude rahu. Susside kaebus arutati läbi ja saabastel keelati olemast jalanõud. Abinõudena soovitati kandmiseks täiesti uued nõud. Varba otsa tõmmati lillelisi tasse ja taldrikuid, sekka värvilisi kaussegi. Aga niipea, kui abinõude nõuga kõndida prooviti, oli klirin taga ja lärm veel suurem saapaklobinast. Nüüd jalanõud vihastasid ja otsustasid ümber, et hoopis sussid on valed nõud. Kõik sussid visati kapinurka ja hakati käima sokkidega.»

«Villaste sokkidega on väga mõnus põrandal liugu lasta,» arvas Pöialvalguke.

Tüdruk tahtis veel lisada, et kui sussid on ära keelatud, siis ei tohi ema üldse pahandada kannaaukude pärast, ja küllap tallaalune saab olema nagu sõelapõhi.

Aga äkki algas hirmus ragin ja klõbin.

Niimoodi need saapad susse taga ajavadki, mõtles tüdruk. Või ragistavad hoopis jänesed hapukapsaid süüa?

Kassil polnud aega Pöialvalgukest ühegi looga hoiatada, sest juba hakkas igas mõõdus kive mööda veerema. Ikka päratu suuri ja päris pisikesi segamini. Kärmesti veeretasid kivid end mäenõlvakust üles ja robinal teiselt poolt alla.

«Kuhu tõttate?» piiksatas Pöialvalguke.

«Veerevale kivile ei kasva sammal,» ähkis üks turske kivi, kellel oli raskusi künkast üles veeremisega.

Kivide ränkraske veeremine lõppes niisama äkki, kui oli alanud. Pöialvalguke hingas juba kergendatult, aga siis algas jälle kõva klõbin.

Tüdruk hüppas rutttu puu taha, et seekord pääseda kivide vahel kepslemisest. Äsja oli ta suurivaevu hoidnud oma varbaid kivimürakate alla sattumast.

Aga seekord ei müristanud metsaaluses kivid, vaid klõbistas uhkelt astuda müürijupp.

«Näe, müürijuppki jalutama tulnud!» imestas kass.

«Mis maja see küll niisugune võis olla? Tavaliselt jalutavad ainult varemed vabalt ringi, ühtki korralikku müüri pole ma seni niimoodi ringi hulkumas näinud.»

«See müür meenutab mulle millegipärast majanurka,» ütles Pöialvalguke hämmeldunult.

«Oled sa ühtegi sirget majanurka näinud?» turtsatas kass. «Ma pole sind vist veel küllalt igasuguste elujuhtu-mite eest hoiatanud, et sa hakkad sirget müürijupatsit äkki majanurgaks pidama.»

Müürijupp tatsas aina lähemale ja kassil oli viimane aeg asuda Pöialvalgukest hoiatama.

«Ma hoiatan sind, Pöialvalguke,» ütles kass tähtsalt, «et jalutamine on väga keeruline tegevus. Kui sa lähed jalutama, võta alati kaasa kaks kübarat. Üks tuulise ja teine tuuleta ilma jaoks. Vaevalt sa oled tuulise-ilma-kübara pähe sättinud, kui sa märkad kindlasti, et tuult oli ainult puulatvades. Mida see jupats pomiseb? Sa märkad seda ja paned pähe tuuleta-ilma-kübara…»

«Ma olen alati mõelnud, et nurgaga müür ei kõlba kuhugi,» pomises müürijupp oma nina ette. «Majale kõlbab ehk veel nurk kuidagi, aga müürile mitte mingil juhul!!» «Millest te räägite?» hüüdis kass üle sammuklobina. «Oeh, ei märganudki,» ahhetas väike müür. «Ma räägin, et nurgaga müür ei kõlba kuhugi!»

«Õigus!» näugatas kass. «Aga mis teil nurgaga müürist? Teie olete ju sirge?!»

«Alles teist tundi, ah, teist tundi,» tõttas nurgaga müür vastutulelikult seletama. «Ma olen aastasadu olnud pöialpoiste majas majanurk. Kõik sirged on mind alati pilganud! Eriti need puud, kes kasvavad ilma ühegi kõveruseta otsejoones taevasse. Ja pöialpoiste maja ümber on niisuguseid hulganisti!»

«Pöialpoiste maja?! Lumivalgukesest vanaema?!» ehmus Pöialvalguke. Ta oli juba unustamas, et tõttab tutvuma täiesti uue vanaemaga. Aga Lumivalgukesest vanaema oleks vist võluv ainult muinasjutus? Tegelikkuses ajas ta Pöialvalgukesele millegipärast hirmu peale.

«Muidugi pöialpoisid ja Lumivalguke!» oli endine majanurk katkestajale veidi pahane. «Jätsin nad sinna. Ja vana maja sajatama! Ma vedavat kõiki teisi majanurki alt, kui ma äkki sirgeks hakkan. Aga mina vedasin end salamisi sirgemaks ja sirgemaks. Ühel päeval ei olnud tikksirgel kuusel mulle enam midagi ette heita. Ja isegi sihvakas pappel, kes mind alati küürakaks pilkas, pidi vait jääma. Vana maja needis mu ära ja ütles, et ärgu ma enne tagasi tulgu, kui olen jälle korralik kasutamiskõlblik majanurk. Pöialpoistest on küll natuke kahju ja Lumivalgukesest ka, aga küllap nad saavad ulualuse Pöial-Liisi juures.»

«Oh sa südametu!» prahvatas kass.

Pöialvalguke polnud kassi nii vihasena näinudki. «Meie muudkui ruttame ja ruttame, et Pöialvalguke jõuaks enne õhtut Lumivalgukese juurde, aga sina korraldad mõne kuusetolguse ja papliplika pärast määratu segaduse. Nüüd peame tagasi pöörduma, ja Pöialvalguke ei jõuagi oma kõige uuemat vanaema vaatama,» pahandas kass kriiskavalt.

«Mis sa minust!» püüdis Pöialvalguke rõõmu varjata. «Eks esialgu aitab vanast vanaemastki. Küll ma läbi ajan, tuleme mõni teine kord.»

«Marss koju ja vaata, et sa edaspidi külalisi viisaka-mait vastu võtad!» kärgatas kass endisele majanurgale, kes nüüd müürijuppi mängis.

Majanurk pöördus kohkunult ümber ja klõbistas läbi metsatihniku minema.

«Sinna pole nüüd küll täna mõtet minna! Kes seda vana maja sajatamist jõuab ära kuulata!» vajus kass väsinult istuma.

«Pai kass,» silitas Pöialvalguke anuvalt kassi selga. «Läheme õige tagasi! Vana vanaema ehk juba ootabki. Aga siia tuleme homme või ülehomme või pärast ülehomset kindlasti.»

«Minul ükskõik,» sähvas kass. «Tuldud sai ju sinu rõõmuks.»

Ja juba astus kass Pöialvalgukese ees, solvunult turtsudes. Enam ei rääkinud ta ühtegi lugu. Ei peatunud sõnavahetuseks, kui harakas õhust tervituse kraaksatas. Ei narrinud saarmast, kelle tiigi juurde polnud jäänud ühtegi pildisoovijat.

Alles sammaldunud kivi juures unustas kass oma solvumise ja uuris imestunult:

«Hei, vennas, kuidas sina nii samblasse oled kasvanud. Ülejäänud kivid veerevad kõik hirmsa mürinaga metsaaluses edasi-tagasi.»

«Mina… mina olen imekivi,» haigutas lebaja laisalt.

Kivi oli tõesti imelisem kui ähkides veerejad. Külgedel kasvas tal heleroheline sammal, peanupul tumedam, kohati oli siiruviirulist, laiguti kullakarvalist, triibuti lausa imevärvilist.

«Algul mind hurjutati, miks ma liikumatult kohutan,» ohkas kivi näguripäevi meenutades. «Muudkui näägutati ja hoiatati, sest ainult veerevale kivile ei kasvavat sammal. Aga nüüd käivad kõik minu samblaimet vaatamas. Pole enam seda juttugi, et hoidku kivilapsed häbi ja sambla eest. Tullakse üksi ja hulgakesi, lapsi tuuakse kohale kohustuslikult, ime nautimise korras.»

Põõsa tagant kostis raginat ja rühm kivilapsi veeretas end nobedasti imekivi ümber.

«Esitage küsimusi, esitage küsimusi!» käsutas kohmakas neljakandiline veereja, kes samblakivi kõrval paistis ilmetu ja paljas.

«Kas see pole ebaõiglane, et laisale kohutajale kasvab äkki imesammal?» piiksatas äkki kõige pisem kivi.

«Pah, rumal küsimus! Ma ei vasta,» nördis lebaja.

«Kui te ennast korralikult üleval ei peaja küsimusi ei oska esitada, läheme kohe minema,» möirgas neljakandiline kivimürakas.

«Mis on sammaldunule kõige raskem?» küsis loper-gune kivipõnn.

«Kõige vaevalisem on, et häbematu männijupats otsustas just minu nina ette kasvada. Enne oli siit oivaline vaade. Mina muudkui tukkusin. Lõokesed küll äratasid aeg-ajalt hüüdega, et kuidas ma saan siin tuimalt nohiseda. Lõin siis silmad lahti, ja missugused mäed, orud. Suurepärane! Aga ükskord, kui lõokesi polnud kaua mind äratamas, kasvaski jultunud männipuu haralisena minu oivalise vaate ette. Mitte midagi pole enam näha. Ah, kui raske on elada imena!»

«Veeretage end ometi männipuu tagant välja, aulik ime,» soovitas pisike kivi.

«Jajajah,» hüüdsid teised. «Me võime aidata, tagant lükata.»

«Mina, samblaime, peaksin hakkama end veeretama!?» turtsus kivi väga solvunult. «Te ometi teate, et veerevale kivile ei kasva mingit sammalt!»

Ja imekivi pani silmad otsustavalt kinni, andes mõista, et ta kavatseb jälle veidi tukkuda.

Väikesed kivid veeretasid end tasahilju metsa tagasi, aga Pöialvalguke astus mäeservale ja hüüatas:

«Oh, kullapai kass, siit männi eest näeb koduparki ja pärnapuud! Oi, oi, seal istub mu pärisvanaema. Lähme joostes, kass, joostes!»

Pöialvalguke tormas minema, nii et pool teed läks allamäge veereldes, justkui kardaks tüdrukki samblaimeks muutumist.

«Vanaema, vanaema, kohe teen sind tuttavaks kassiga, kes teab kõiki lugusid ja veel rohkem,» kilkas Pöialvalguke.

«Kuule, Liis, kus sa ometi olid? Ma pidin just tulema sind otsima,» ütles vanaema, püüdes teha ranget nägu. «Tulen mina uue lõngakeraga tagasi, ja sind polegi!» «Meie kassiga…» alustas Pöialvalguke, kes nüüd oli vist jälle Liis.

«Missuguse kassiga?» küsis vanaema imestunult.

«Minu kassiga, kes sööb häält!» hõiskas Liisist Pöialvalguke või Pöialvalgukesest Liis.

Aga kassi polnud.

Ei nurrunud tüdruku ees, taga ega kõrval.

Pargipingil istus üksnes vanaema, sokivardad süles.

Liis vaatas üles pärnapuu uhkelt sahiseva pea poole. Kassi ei olnud, tema vigisevat häält polnud, ussikeelt polnud ja koerahambaid samuti mitte.

Kass oli täielikult kadunud.

Pärnapuu oli nii võimas ja kass nii kadunud, et Liis pidi vanaema sülle pugema ja talle nutuselt kõrva sosistama:

«Küll on hea, et sind pole nii palju olemas kui pärnapuud. Vanaema, kes sedavõrd olemas oleks, ajaks hirmu peale.»

Vanaema silitas lohutavalt tüdruku juukseid.

Liis teadis, et pisaraid on kõige parem alla kugistada koos sõnadega, nagu sööks temagi sõnu ja pisarad oleksid vaid praekastmeks.

«Vanaema, vanaema, vanaema,» ütles Liis ruttu, «kohe tuleb siia minu kass ja jutustab sulle siilist, kellel on päratu silmaring. Ja saarmast, kes teeb tiigipilte. Ja nugisest, kes on otsustanud nahka vahetada…»

«Vaata, Liis!» naeratas vanaema, tüdruku kätt pihku haarates. «Su pöial on päris valgeke. Alati, kui hakkad pöialt lutsima, on teada, et oled midagi välja nuputanud. Sa polegi vist päris õige Liis. Oled rohkem Pöialvalguke!»

«Kassil oli siis õigus, et peaksin elama hoopis pöialpoiste majas?» kohkus Liis.

«Sind lobisejat küll! Sinu jutuvadinaga võiks ära toita kõik salapärased kassid, kes söövad ainult häält ja muud ei midagi. Lähme nüüd ruttu koju ja vaatame, ehk on meil köögikapis eilsest järel mõni maiuspala.»

«Ma ei tahagi maiuspalu,» kargas Liis püsti. «Tahak-sin hoopis hapukapsaid.»

«Päris imejutud,» üllatus vanaema. «Eile ei söönud sa neid üldse.»

«Eile ma ei teadnud, et vihased jänesed söövad ainult hapukapsast!» seletas tüdruk.

«Oled sa siis nii kole vihane?» naeris vanaema.

«Ma olen kurb. Aga tahaksin olla vihane, sest et kass ja siil ja nugis — kõik on kadunud,» nuuksatas tüdruk. «Võib-olla ei tule kass enam kunagi tagasi, et viia mind pöialpoiste majja?!»

«Siil ja nugis unustavad sind ehk tõesti,» ütles vanaema tasa. «Aga kassid tulevad ükskord ikka tagasi. Enamasti siis, kui oled väsinud neid ootamast. Minu vanaemal, sinu vanavanavanaemal, oli just niisugune kass, ja küllap sinu oma on samasugune.»

«Ehk on need kassid sugulasedki?» õhkas Liis innukalt. «Nii, nagu mina olin vahepeal sugulane Pöial-Liisi ja Lumivalgukesega? Ah, lähme juba rutem sööma ha-puhapuhapukapsaid, mida samamoodi oskas teha juba minu vanavanavanaema. Kapsaid ja ahjukartuleid süües läheb kõige paremini ootamine meelest. Ja küllap kass siis kohe tulebki!»