Pöialvalsuke ja kass, kes sööb häält

Tiigi ääres

Pöialvalguke hakkas väsima ja vedas jalgu järel. Aga pärast kohtumist siiliga oli võimatu kassi peatuma saada. Küll püüdis tüdruk näidata tõttajale huvitavat puu-juurikat ja põnevat kändu. Kass ei teinud väljagi. Kiirustas aina edasi, sest ta tahtis pöialpoiste juurde jõuda lõunasöögiks. Lõunalauas, kui kogu pere on koos, vadista-takse ju ikka kõige rohkem. Tuba on siis täis igasuguseid magusaid hääli, mille söömine on kassile lausa nauding.

«Ah, kullakallis kiisu!» hüüdis Pöialvalguke hingeldades. «Peatu ometi ja vaata, kui armsasti seal tiigi ääres sekeldatakse.»

«Tiik või asi,» kohmas kass.

Aga jäi äkki seisma, nii et Pöialvalguke talle otsa tormas.

Kass ei uurinud tiiki, vaid silti, mis oli riputatud kahe kuuse vahele ja sulges tee alla tiigi juurde.

«„Aru kass?“» luges Pöialvalguke.

«Ma ei tea endal olevat sellist sugulast!» imestas kass. «Tõesti imelik, ei ole kohanud ühtegi kassi, kes oma arus nii kindel oleks, et julgeks selle olemasolu ühel sildil teatavaks teha.»

«Mis puutuvad siia kassid?» hüppas nutikas orav puu tagant välja.

«Oojaa, nutikas orav,» nurrus kass, «loomulikult ei julgeks ma teid oma sugulaseks pidada. Aga puude vahel ripub minu jaoks nii ligitõmbav silt „Aru kass?“»

«Mis selles sildis ligitõmbavat on?» üllatus nutikas orav. «Silt on vastupidi mõeldud kutsumata külaliste eemalepeletamiseks.»

«Mõistame, mõistame, kohe läheme,» näugus kass veel malbemalt. «Aga miks te arvate, et just kassi nimetamine kõiki eemale peletab? Vanasti mainiti sel puhul lõvi või karu või vähemalt hunti.»

«Kes kardaks enam hunti? Või isegi karu? Või võimsat lõvi?! Aga minu sildil on niisugune küsimus, millele mõtlemisest võib pea segi minna. Ükski arukas ei jõua kaua mõelda, kas tal aru on või äkki ei olegi. Nii ma siis küsin — aru kas? Kõik põgenevad sellise küsimuse eest. Ja kes ei põgene, on just parajalt arutu tiigi äärde tulekuks, et lasta saarmal endast veeportree teha.»

«Aaaaa, te olete valvur?» venitas Pöialvalguke taibukalt. «Iga muuseumi ukse juures on alati tädi, kes palub näidata piletit. Ja teatriukse juures on. Ja kinos.»

«Ma pole mingi valvur, piletirebija või pääsmepalu-ja,» oli nutikas orav veidi solvunud. «Siin pole kellelgi piletit, pääset või kutset. Ma lihtsalt peletan soovimatuid külalisi selle sildiga tiigist eemale, sest ma olen nutikas orav ja oma nutikusele uhke.»

«Nutikus on muidugi igaühele kaunistuseks,» nurrus kass. «Aga miks „Aru kass?“, mitte „Aru kas?“ Küsimus ei jõua ehk niisugusel kujul päris täpselt kohale?»

«Kellel aru on, sellel jõuab kõik kohale,» lõikas orav, «kellel ei ole, sellel polegi kohta, kuhu jõuda.»

«Koht peaks ju olema teil,» näugatas kass. «Koht, kus segamatult oma tiigipilte teha. Aga „kass“ ei saa eales olla „kas“.»

«Miks ei saa?!» pahvatas orav vihaselt. «Kasssss — see kõlab ometi nii uhkelt, ähvardavalt, susisevalt. Ma ei hakanud loomulikult maalima sildile ainult ühte mannetut tähte, kui kord juba raske maalimistöö ette võtsin. Mida rohkem, seda mõjuvam.»

«Küll on hea, et teil alati õigus on, nutikas orav,» nurrus kass, «ma ei viitsiks teiega vaielda. Mõjub, mõjub, kindlasti mõjub. Mis sellest, et vastassuunas.»

«Need ütlemised on veidi häbematud, kulla kass,» ütles orav solvunult. «Kui sa oma arutule arukasvule ruttu piiri ei pane, siis vohab see kasvada üle igasuguste siltide.» «Oh, meil on aru täpselt parasjagu, et tõtata alla tiigi äärde ja vaadata, millega saarmas seal tegeleb,» ütles kass lepitavalt.

«Arvate tõesti nii?» uuris orav kahtlevalt.

«Jajaa,» kinnitas kass. «Pöialvalgukese kujutlus oma arust on nimelt just niisugune nagu konna kujutlus karust.»

«Khmmm,» köhatas orav. «Ma ei mäleta hästi, missugune oli konna kujutlus karust. Ma ei ütle, et ma ei tea. Ma lihtsalt ei mäleta.»

«Sellest pole midagi, mina mäletan!» sähvas kass. «Konnale meeldis teatavasti magada karujälgedes ja kujutleda, et ta on karu. Karule jälle ei meeldinud põrmugi, kui ta konna karukujutlusi oma jälgedest leidis.»

«Küllap oli mühklik astuda?» sekkus Pöialvalguke.

«Vanaema ütleb ikka, et tõeliselt puhtal põrandal ei tohi paljajalu tunda ühtegi liivatera. Aga konna kujutlused olid küllap liivateradest palju suuremad. Ehk teravad nagu knopka? Või kleepuvad nagu maasikamoos?» «Kuule, Pöialvalguke!» nurrus kass. «Konn ei püüdnud ometi kujutleda knopkat või maasikamoosi. Järelikult pidid ta kujutlused olema karusuurused. Ja see just karu pahandaski. Kujutlused olid küll karusuurused, aga polnud üldse karu moodi. Igast karujäljest vaatas vastu isemoodi karupilt. Mõni karu oli kaelkirjakukaelaga, teine põdrasarvedega, kolmas kogunisti lõvilakaga. Loomulikult karu vihastas.»

«Kas sa tahad sellega öelda, et minu kujutlused minu arust pole põrmugi aru moodi?» küsis Pöialvalguke haavunult.

«Ma tahan öelda, et karujälgedes võib ju magada, kui just tahtmist on. Aga mingil juhul ei tasu neisse poetada oma karukujutlusi, nagu tegi unistav konnake.»

«Kuidas ta karu nii valesti nägi?» uuris nutikas orav. «Ta ei näinud, ta kujutles,» näugatas kass. «Kui ma kujutlen Pöialvalgukest, võib ta vabalt olla Lumivalgu-kesega ühte nägu, ehkki ta tegelikult vaevalt on.»

«Karu oleks võinud end konnale näidata,» arvas Pöialvalguke osavõtlikult. «Mõlemal olnuks kergem.» «Karu näitas, aga konn pani silmad kinni,» seletas kass kannatlikult. «Konn peitis pea rohtu ja hõikas, et tema kujutlus karust on rohkem karu moodi kui karu ise. Temal olevat õigus, sest karu käib ringi, hirmutab vaeseid konni ja pole üldse iseenda moodi. Karu muidugi möirgas: ma sulle näitan õigust! Ja konn sulpsas tiiki.»

«Kas sellesse tiiki?» küsis Pöialvalguke innukalt.

Nad olid orava sildist õnnelikult möödas ja astusid tiigi poole.

«Küllap sellesse! Kuhu mujale?» arvas kass hajameelselt.

Tiigi kaldal sekeldas saarmas. Tassis ringi veidraid torbikuid, uuris, pühkis, loputas. Tiigi kaldal seisid harakas, mutt, rott ja väike nugis. Harakas kummardus vee kohale, nägi oma peegelpilti, kiljatas vaimustusest.

«Kas nii? Just nii?» küsis saarmas tähtsalt.

«Jah, just nii, sooviksin niisugust pilti, kus mul on tiivad laiali,» kädistas harakas.

«Palun, palun,» kummardus saarmas, kahmas kasetohust torbikuga tiigivett ja surus torbiku haraka noka vahele.

«Mida nad teevad?» uudishimutses Pöialvalguke.

Kass näugatas põlglikult, aga seekord ei jätnud Pöialvalguke jonni.

«Lähme ometi vaatama!» anus tüdruk.

«Järjekorras, ainult järjekorras,» rahmeldas saarmas edasi-tagasi, kui Pöialvalguke julges astuda liiga tiigi-servale.

«Mida? Järjekorras!?» imestas Pöialvalguke.

Kui ema seisis poejärjekorras, oli selge, et niipea koju ei saa. Aga siin polnud ju poodi ega paistnud ka midagi osta olevat.

«Missugune mõistmatu,» paljastas rott pahaselt hambad. «Me saame kaasa tiigiveest valmistatud suurepärased näopildid. Kuhu su aru on kadunud?»

«Nutika orava sildile,» kohkus Pöialvalguke. Ja võttis käega tasahilju peast kinni. «Võib-olla unustasin sinna maha.»

«Nutika orava käest ei saa sa küll midagi tagasi. Kõik, mis ripakil, jääb temale,» parastas rott. «Aga oma pead katsud sa ilmaaegu. Niimoodi kobades ei leita isegi kadunud mütsi, arust rääkimata.»

«Õigus, kaunis rott,» ütles kass meelitavalt ja roti koledad hambad näitasid end äkki laias naeratuses. «Ma jutustaksin meeleldi teile loo, kuidas jõgi otsis taga oma saba, mis pole ometi müts ega aru.»

«Palun, palun,» naeratas rott, ja Pöialvalguke imestas, et nii koledate hammastega üldse naeratada saab. Hambad välkusid roti naeratuse keskelt pahaendeliselt, just nagu poleks neil naeratajaga midagi pistmist.

«Niisiis,» alustas kass malbelt, nõnda alustas ta kõiki kõige segasemaid lugusid. «Lugu jõest, kes otsis taga oma saba. Saba võinuks ehk olla allikas, kust jõgi algas. Allikas oli nimelt pisike ja jõesuue palju suurem. Madu-delgi on niimoodi, et pea on suurem kui saba. Ja jõgi oli mao moodi.

Aga allika juures oli algus.

Ja pea on enamasti ikka seal, kust midagi algab. Inimese pea ei ole ka seal, kus on varbad. Ja kassil ei ole seal, kus on sabaots. Pea on seal, kus on pea.

Jõgi mõtles ja mõtles. Ega teadnud, kas ta mõtleb pea või sabaga. Lõpuks jõgi väsis sedavõrd mõtlemisest, et tõmbas end keerdu ja otsustas puhata.

Ja äkki polnudki enam vaja mõelda. Ennast kerra kerides oli jõgi hakanud järveks. Aga järvel pole ei pead ega saba. Üks vesi kõik!»

«Kas sa tahad sellega öelda, et kui mina jalad lõua alla keriksin, oleks mul üks aru kõik ja poleks enam vaja pead katsuda?» uuris Pöialvalguke.

«Vaevalt küll,» sekkus mutt, kes kassi jutu kestel oli end kogu aeg kaastundlikult kõigutanud. «Ma arvan, et kass tahtis juhtida meie tähelepanu neile maailma tegevustele, mis on väsitavad ja ohtlikud. Näiteks seista järjekorras vesiportree saamiseks on lihtsalt rõõm. Aga kõik vette-vaatamised ei ole sugugi nii lõbusad ja ohutud. Seal orus, kus praegu on maapinnal minu kaunikujulised mullahunnikud, oli kunagi hoopis järv. Aga see järv ei hakanud jõeks või allikaks, temaga läks märksa kurvemini.»

«Jutustage ometi, tark mutt,» lipitses kass ja puhastas ise keelega käppa, mis juba enne hiilgas puhtusest.

«Jutustan hea meelega! Kõik õpetlikud lood kuuluvad minu arvates paljundamisele, laialirääkimisele ja edasikandmisele,» kõigutas mutt tähtsalt pead. «Minu mulla-hulla-hunnikute orus oli selle kandi kõige sügavam järv. Teised järved olid järved nagu ikka, aga see oli õige sügav. Nii teda nimetatigi. Mitte lihtsalt järv, vaid selle kandi kõige sügavam järv.

Kõige sügavamas järves oli vesi mitu-mitu korda üle peaja põhi sedavõrd põhjatu, et isegi meie osav piltnik saarmas poleks julgenud sinna ujuma minna. Vaatad järve, kujutad, kui mitu korda seal vesi üle pea on, ja hirm ongi käes.

Meie, kes me seal kandis elasime, ei vaadanud enam ammu järve, sest kartsime oma hirmu. Aga järvel polnud kusagile põgeneda. Muudkui seisis ühe koha peal, oli kõige sügavam ja vaatas iseendasse.»

Mutt tegi mõjuka pausi, kasutades eelist, et ta on järjekorras esimene ja enne tema jutu lõppu niikuinii keegi pilditobrikut ei saa. Kõik olid sunnitud kuulama. Ka saarmas, kes oli seda lugu kakskümmend seitse ja pool korda kuulnud. Enamik pildisoovijaid kippus ju ikka hoiatavaid lugusid jutustama. Pool lugu oli saarmas kuulnud uniselt teolt, kes oli jutu lõpu pika roomamisega ära unustanud.

Mutt ei olnud aga midagi unustanud ja lõpetas ähvardavalt:

«Igaühel hakkaks pea pööritama, kui ta peaks nii kaua kõige sügavamasse järve vaatama. Kõige sügavamal järvel hakkas samuti. Ja nõnda uppuski järv ühel päeval iseendasse. Järele jäi kõige sügavam org. Ja vaat seal orus minu mulla-hulla-hunnikud ongi üles aetud. Tõesti väga hea, pehme muld.»

«Võib-olla kõige sügavam järv tahtiski just teile, tark mutt, teenet teha, et ta iseendasse uppus ja mutimullahun-nikuteks nii sobiva orupõhja järele jättis?» küsis kass.

Pöialvalguke ajas silmad pärani. Kui ta oleks olnud hakkaja nagu Kristel, oleks ta kindlasti kassilt küsinud, kas kass on juhm või mängib juhmi. See oli Kristeli lem-mikküsimus ja aidanuks ehk kassis selgust saada. Aga Pöialvalguke pelgas liialt veidrat kassi, et temalt midagi sellist küsida.

Mutt ei küsinud samuti, kuid oli pärast kassi lauset nagu veidi kohmetu. Õige kiiresti kummardus ta vee kohale, nii et mutinägu tiigilt vastu peegeldus. Saarmas püüdis veepildi torbikusse ja mutt kadus, vaevu tänusõnu pomisedes.

Pildi sai ka rott ja väike nugis, aga siis kuuldus põõsaste vahelt hirmsat sajatamist ja mutt ukerdas ränkviha-sena tiigikaldale.

«Mis juhtus? Kas kõige sügavam järv on siiski uppumissurmast pääsenud ja teie mullahunnikud üle ujuta-nud?» küsis kass sabaga mängeldes.

«Teie jätke! Mina ei jäta! Nii ei jäta,» ähkis mutt. «Täielik pettus, altvedamine, mõnitamine.»

«Milles on asi?» küsis saarmas ehmunult, sest et mutt just tema ees oma pilditorbikuga vehkis.

«Tiik on ammu rikkis, aga tema muudkui annab, jagab, pildistab,» pahistas mutt parastavalt. «Missugune kaunis pea oli mul tiigiveel! Aga sellelt torbikult ei saa üldse aru, kelle pilt seal ringi loksub. Võib-olla üksnes kärnkonna silmaripse või haraka nokajupp?!»

Saarmas kohkus tõeliselt.

Kogu tema pildikunst kehtetuks tunnistada!

Aga muti torbikus oli tõesti vaid häguselt loksuv vesi, ei mingit kaunist mutiportreed.

Kass muheles ja seadis end mugavamalt lebama, nagu polekski äsja Pöialvalgukest edasi kiirustanud.

«Kohe vaatan, parandan!» soigus saarmas anuvalt. «Oodake, kannatage, kõik saab korda!»

Saarma selga nähti siin ja seal tiigiveest välgatamas. Siis loivas ta aeglaselt tiigikaldale ja teatas sügavas kurbuses: «Piltide tegemine on ajutiselt katkestatud. Tiigiga on juhtunud õnnetus!»

«Oh, mis te räägite?» naeratas rott koledate hammaste välkudes, sest ta jumaldas õnnetusi.

«Ma oleksin pidanud teadma, et nii see kord juhtub,» õhkas saarmas õnnetult. «Just nõnda ninaka kuusepuuga, just nõnda! Talvel venitavad tiigiäärsed kuused oma tippe ainult taeva poole. Aga niipea, kui tiigil jää ära sulab, hakkavad kuused kiikama kahele poole. Ikka taevasse ja tiigipõhja korraga. Ja üks ninakas kuusk oli eriti kange järvepõhja piiluja. Just nõnda see läks, nõnda!»

«Mis läks? Mis juhtus?» oli rott kannatamatu.

«Ah,» pühkis saarmas silmanurka. «Vanad kuused hoiatasid küll, et ärgu toppigu ninakas kuusk oma ladva-nina liiga sügavale. Aga kas siis noored kuulavad! Kuu-sevibalik muudkui sirutas latva tiigisügavusse. Ja nüüd ongi häda käes, ei jõua uhkeldaja enam ladvanina põhjast lahti tõmmata. Tiik on nässus, rikkis ja pildistamiseks kõlbmatu. Vaene vibalik peab jääma talvekski ninapidi põhja, jää alla.»

«Kui kurb,» nohistas nugis. «Kõik teised metsakuused on nääride ajal näärikuused. Loomad ja linnud austavad kuusepuid, käivad kummardamas ja meelitamas. Aga sihvakas kuusepuu jääb kõigest ilma! Tunneb ainult suve ja mõtleb seal jää all, et talve ei olegi.»

«Paras talle!» pahvatas mutt. «Niimoodi minu pilt ära rikkuda. Võinuks ometi veidi hiljem nina sinna põhja torgata. Mina oleksin siis näopildi ikka kätte saanud.» «Jajah,» ütles saarmas ja Pöialvalgukesele tundus, et saarma kahele poole vahtimised kiirenesid iga sõnaga. Saarmas kannustas kõiki järjekorras seisjaid ruttu lahkuma.

Ja astus ses saginas kassi saba peale.

«Päh!» kargas kass püsti, «olen mina sulisid näinud, aga iga tiigi juures näeb ikka hullemaid.»

«Mis te sellega öelda tahate?» püüdis saarmas olla vapper, sest mutt ja rott olid juba lahkunud.

«Jah, sellega?» piiksatas nugis.

«Kes teab, see teab liiga hästi! Ja kes ei tea, sellel pole teadmisestki abi,» viskas kass põlglikult.

Pöialvalgukese mõnus puhketund oli otsas, sest kass sammus kärsitult tiigist eemale.

«Miks te ometi niimoodi?!» noomis nugis kassi kõrval sibades. «Paljugi mis ühe kuusevibalikuga võis juhtuda! Puudega juhtub hullematki!»

«Näiteks?» muigas kass.

«No näiteks,» teatas nugis kassi kõrvalt kindlameelselt ega mõelnudki enne maha jääda, kui kass saarma kuusejuttu usub. «Näiteks te teate nagu minagi, et haava-puu on väga häbelik. See on kaugelt näha ja keegi ei põrnitse haavapuule pikalt otsa nagu näiteks kasevõi kuusepuule. Häbelikke puid on niisama valus vaadata nagu häbelikke loomigi. Haavapuu sai oma nimegi teatavasti sellest, et on kole kergesti haavatav.»

«Kas tõesti?» imestas Pöialvalguke.

Lasteaias räägiti küll justkui teisiti. Või õigemini — ei räägitud haavapuu nimest üldse midagi. Haavapuu oli niisama iseenesestmõistetavalt haavapuu, nagu kuusepuu oli kuusepuu.

«Jah,» noogutas nugis innukalt. «Üksnes haavapuu on nii häbelik, et häbeneb lehtede kadumist ja puude paljaks jäämist. Suvel seisavad ju lehtpuud õige uhkete lehtedega, aga talvel äkki — mitte midagi! Haavapuu väriseb kogu suve, mõeldes talvisele häbile. Küllap olete näinud, kui abitult ja haavunult haavapuu lehed tuules võbisevad.»

«Tõsi, seda ma olen küll näinud,» hüüatas Pöialvalguke.

«Ja kui haavapuu lehed võisid häbi pärast värisema hakata,» jätkas nugis, «miks ei võinud siis kuusepuu ninapidi tiigi põhja kinni jääda?»

Kass turtsatas.

Pöialvalguke ei saanud aru, kas turtsatus tähendas tagasihoitud naeru või pahameelt.

«Puudega võib muidugi üht-teist juhtuda,» sõnas kass. «Muide, haavapuulugu jätkub. Kastanipuu pole teatavasti põrmugi häbelik ja sellepärast ei kannatanud ta haavapuu haavunud värisemist. Lõppude lõpuks seisab kastan samuti talvel lehtedeta, aga ta ei kavatsevatki seda häbeneda. Olevat lausa kingitus, kui kastan sügisel lehed maha poetab ja tüve kõigile soovijaile avalikuks imetlemiseks välja pakub. Haavapuu haavunud häbelikkus ei olevat midagi muud kui puhas jultumus! Ja sellele jultumusele mõeldes ajas kastanipuu suurest nördimusest lehe lõhki. Aga kastani leht ei lõhkenud mitte üht või kaht, vaid õige mitmesse harusse. Nii et see on haavunud haavapuu süü, et auväärsel kastanil on nüüd mitmeharuline leht.»

Nugis maigutas paar kordaja pani siis suu uuesti kinni. «Nii see on,» ütles Pöialvalguke uhkelt. «Minu kass teab kõiki lugusid ja rohkemgi. Päris kõiki-kõiki, kui lood puudutavad ninapidi põhja jäämist või võbisemist või lõhkiminemist.»

«Jjah! Kastanipuust ei teadnud ma tõesti,» kogeles hämmeldunud nugis. «Kui nõnda, siis muidugi. Vabandage tülitamise pärast. Ma poleks uskunud, et keegi võib teada kõiki lugusid ja rohkemgi.»

«Mitte lihtsalt keegi! Vaid minu kass,» ütles Pöialvalguke natuke nipsakalt.

«Kui ma olen sinu oma, siis kanna, palun, mu saba,» kamandas kass käskivalt.

«Kuidas ma saan su saba kanda?» hädaldas Pöialvalguke, püüdes asjatult kassi sabaotsa pihku saada.

Nugis jälgis tüdruku rahmeldamist imestunult, aga ei jäänud sellegipoolest kasist maha.

«Ma ei vaidle vastu, et te teate kõiki lugusid ja rohkemgi, sest vaidlemine on inetu. Eriti siis, kui ei tea täpselt, mille iile vaidled,» ütles nugis õpetavalt. «Aga samuti on inetu öelda, et saarmas on suli. Saarmal on ometi väga lahke ilme ja ta on väga paljusid pildisoovijaid rõõmustanud.»

Nüüd jäi kass seisma, nii et Pöialvalguke sai lõpuks saba pihku kahmata.

«Öelge, õpetatud nugis, kas pajumalakas on teie meelest suli või ei ole?»

«Mõh?» jahmus nugis, aga kogus end kiiresti: «Oleneb olukorrast, täiesti oleneb olukorrast.»

«Olukord oli niisugune,» kuulutas kass pidulikult, «et viiul unustas alailma oma poogna kuhugi. Ja ühel päeval oli poogen lõplikult kadunud. Viiul ilma poognata on aga niisama abitu nagu kastrul ilma porgandite ja kapsasteta. Võimatu on kusagilt tööd leida. Aga kui teie, õpetatud nugis, arvate, et viiul hakkas saarma kombel tiigivett laiali jagama, siis te eksite. Viiul talus saatust vapralt, kuni lõpuks pakkus trumm talle tööd trummi-pulgana. Kolm päeva klobis viiul nukralt trummi! Pärast hingelisi viise oli ju õige raske tühipaljast rütmi taguda. Ja trumm hakkas kartma, et trumminahk niisugust trummeldamist kaua vastu ei pea. Seepärast kinkiski ta viiulile uueks poognaks pajumalaka. Ja kuidas käitus paju?» «Mõh?!» küsis nugis vastu.

«Paju kargas viiulisse,» hüüdis kass süüdistavalt. «Kargas viiulisse ja hakkas seal usinalt lehti kasvatama.

Eks paju hakka ju lehti ajama igal pool, kuhu ta maha torgatakse. Ja viiulis on teadagi hingestatud pinnas. Mis seal viga kasvada!»

«Mõh!» ohkas nugis.

«Mitte mõh, vaid suli,» näugatas kass.

«Ma ei ole kunagi näinud pajusid viiulis kasvamas,» teatas Pöialvalguke vaimustatult. «See võis hästi armas paju olla!»

«Kui sulid on armsad, siis küll,» arvas kass.

«Ma lähen jutustan selle loo saarmale,» oli nugisel äkki lahendus käes. «Ükski minu verevend nugis ei saaks pärast niisugust kurba lugu enam rahulikult suli olla ja lehti kasvatada. Mõh!? See tähendab pilte teha.» «Aga kõigepealt tuleb teil, õpetatud nugis, muuta saarmas verevend nugiseks!» tõmbas kass saba Pöialval-gukese pihust ära. «Kõige taibukam on, kui annate ise oma naha saarmale. Jahimehed võivad teid nahavahetu-sel kindlasti abistada.»

«Ja saarmale palju tervi…» alustas Pöialvalguke, sest sel kombel lahkus ema kõigist võõrastest tädidest.

Aga nugist polnud enam.

«Kuhu ta nii ruttu kadus?» jahmus tüdruk.

«Ehk jooksis jahimeest otsima,» muigas kass. «Kena temast, et ta hüvastijättu meile raskeks ei teinud. Arvestades nugise õpetatust, oleksid lahkumissõnad võtnud mitusada minutit. Aga ma ei kannata lobisejaid! Nende häälest on mul isu täis.»